Teate, täna juhtus minuga üks lugu, mis on lihtsalt uskumatult jube. Läksin hommikul kella poole kaheksaks tööle. Ja mina arvasin, et vara tõusmine on päeva kõige hullem osa.. aga kus sa sellega. Sealt see jama alles algas. Jõudsin ilusti tööle võtsin alarmid maha ja läksin rühma. Võtsin võtmed, et küljeuks ja värav lahti teha. Jõudsin ukse vaevalt lahti teha ,kui nägin aias lamamas üht meest. Mul pidi süda seisma jääma. Karjatasin korra ja paar, kuid tüüp ei liigutanudki ennast. Läksin siis lähemalt vaatama, aga polnud võimalik kindlaks teha kas ta on veel elus või mitte. Et kindlaks teha, kas peaks helistama politseisse või siis kohe laibaauto järgi kutsuma tonksasin teda jalaga ning õnneks tüüp hakkas liigutama.. Karjusin ta peale veidi ja palusin lahkuda, et sorry see pole õige koht magamiseks. see on lasteaia hoov. LÄksin tegin värava lahti, et tüüp ei peaks uuesti üle aia minema. NOo siis hakkas see lamav mees end püsti ajama... ütlesin talle mingu minema, värav on lahti ja tee on vaba. LÄksin ise sisse, arvates, et kutsumata külaline on end juba värava poole vedamas. Olin üleval rühmas, kui kuulsin, et uks käis.. läksin siis vaatama ja too purupurjus tüüp oli end sisse vedanud.. pidin infarkti saama.. silme ette tuli juba pilt, et saangi telekasse politseikroonikasse tundmatute laipade hulka. Jooksin ruttu rühma ja haarasin telefoni, et helistada 112. Dišpetser võttis kõne vastu ja sõimas mul näo täis, et miks ma 110 ei helista, see ju politse number. MIs te tõesti arvate, et suudan sellisel hetkel veel mõelda mingi muu numbri peale kui 112. Sõimasin siis korra vastu ja panin kõne ära. Helistasin politseisse ja sealt lubati patrull saata. läks kuskil 10 minta mööda aga patrulli ei kuskil. Mõtlesin , et piilun korra kus see mees on. Tüüp oli end juba korruse võrra kõrgemale vinnanud. Kiirustasin siis akna peale vaatama, ega politsei juba tulnud pole.. aga õnneks tuli just parasjagu üks isa oma lapsega. Rääkisin talle kiiresti probleemi ära ja palusin talt abi. Õnneks oli isa abivalmis, ulatas lapse mulle ja läks ise selle purjus tüübiga tegelema. Õnneks läks see tüüp rahulikult kaasa ja suuremat draamat ei põhjustanud. Umbes veerand tunni pärast tuli lapsevanem tagasi ja teatas, et too purjus tüüp oli öösel sõpru ootama jäänud. Ja saatis ta kuskile eemale oma sõpru ootama. Uhh ..mul hakkas kohe kergem, et tegu vähemalt mingi sarimõrvariga polnud. aga jalad värisevad hommikusest ehmatusest veel praegugi.
Ja kuna õnnetused käivad ikka käsikäes, siis juhtus minuga veel midagi. Suutsin teha mingi eriti järsu liigutuse ja nüüd on selg pool vigane. EI saa ma istuda ega kõndida. Ja kui kuidagi läbi suure valu end suudan pikali visata., siis püstisaamine on juba omaette ooper. NIiet kena kolmapäeva mulle. Juhhaidii ja valleraa!!!
