Heihoo, kes veel ei tea, siis meil on majas uus titt. Koer nimega Freddy Rehv. Ta on samal ajal nii maailma kõige ninnu nännu nunnum kui ka totaalne terrorist. Uskumatu, et selline väike armas olevus võib olla täielik tropp! :D Pole vist majas enam ühtki eset millel tema hambajälgi peal poleks. Pidin hüvasti jätma oma mobiili laadija ja usb juhtmega, punaste kingadega ja paljude muude asjadega. Ja jummel jeerum sel koeral on vist ka salasoov meid kõiki mõrvata. Sest ta ilmub kõige ootamatul ja ebasobivamal hetkel su jalge ette niiet sa ettevaatamatusest ninali lendad. Eriti loll komme on tal seda treppide peal teha. Aga samas sobib ta meie perre ideaalselt, nagu rusikas silmaauku. Mida ta vahel isegi sõna sõnalt on!

Mis siis põnevat veel:
Juulist saadik olen blond. Või siis algselt olin pigem beebiporgandipunane. Te ei kujuta ette missugusesse kassiahastusse ma sattusin kui värvi välja pesin. Istusin peegli ees, jõllitasin ennast ja mõtlesin, nii nüüd ma enne kuskile ei lähe kui see värv välja kasvab. Isegi pisar tuli silma. See beebiporgand pidi olema vist ikkka elu karmavõlg. Ma ausalt tundsin hetkeks seda mida supermodelli saates tuntakse kui neile Extreme makeover tehakse. Ausalt.. ma nüüd mõistan miks te ulute!! Kõige hullemaks tegi asja veel see, et kui hakkasin linna minema, siis olid absoluutselt kõik minu tänava naabrid end õue vedanud. Ja sa katsu siis seal neile rõõmsalt naeratada kui tahaksid häbist maa alla vajuda. MILLINE ÕNN JA RÕÕM !

Veel midagi toredat - meil tööjuures otsustati, et õpetajad peavad ka mingi näitemänguga jõuludeks maha saama. Otsustati siis etendada Lumivalgukest. Ja arvake ära millise osa mina sain. Olen Kuninganna kes endale lapsi tahtis. Iroonia missugune. Naersin selle peale ainult sarkastiliselt kui oma osast kuulsin, sest "EI MINA LAPSI TAHA" . Siiani tuleb muie suule! Ma oleks siiski eelistanud olla Ninatark või Kuri Kuninganna. Need osad oleks mulle nagu loodud. Ja ma kujutan ette, et keegi teist ei julgeks sellele vastu vaielda! :D

No mida rõõmustavat veel mul teile öelda on.. aa see pisiasi veel, et me Mariga hakkame 5 okt autokooli külastama. Pange nüüd endale kindlasti mitu turvavööd peale ja kontrollige kas õhkpadjad on ikka kõigil olemas, sest kui mina peaks load kätte saama... siis muutub see maailm kohe mitu korda ohtlikumaks! :D

Jääge moodsaks! :D

Ülitragi töötaja!

Ma nüüd räägin teile jälle ühe toreda juhtumise Viljandis. Käisin sõbranna ja tema lastega kiigupargis ja pärast otsustasime teel koju ka veel Rimist läbi hüpata. Läksime ilusti sisse, otsisime vajalikke asju ja lastele keerasime selja vaid paariks sekundiks kui juba sai draama alata. Üks lastest oli kusagilt kätte saanud mingi Rimi Cola pudeli ja kui sõbranna seda nägi, siis võttis selle talt käest ja suskas suvalisse riiulisse tagasi, kuna me ausalt ei teadnud kust riiulist see pärineb. Toimunut nägi aga pealt härra ülikohusetundlik Securitase töötaja. Kes tõttas selle riiuli juurde, et cola tagasi õigesse kohta panna. Aga ülla ülla.. cola pudel oli avatud ja sealt oli joodud, kui härra seda nägi lendas ta meile ruttu peale ja hakkas seal meid süüdistama, et nii ei tehta, ja et peate selle joodud pudeli ära ostma. Me siis alguses seletasime, et ei tea kuidas see lahti sai, sest me võtsime selle ainult poisi käest ära ja suskasime selle riiulisse. Ja, et vaevalt meil see 2 aastane poiss suutis ise selle pudeli lahti keerata. AGA ta ei uskund meid. Ja seal ta siis raius muudkui, et meie oleme süüdi ja, et poiss tegi ja keeras ja jõi ja meie ei taha maksta jnejnejnejne.. kui mu sõbranna oli juba nõus rahakoti välja otsima ja selle näkase rimi cola eest tasuma siis minul sai hing ikka väga täis. hakkasin tüli kiskuma.., et mis nali see nüüd olgu. ja et ma olen alles siis nõus maksma selle pudeli eest, kui on 100% tõestatud, et meie väike vänka seda ka tegi. Aga ei, tema raius edasi ja mina sama moodi, lõpuks siis kutsus kõrgema ülemuse asja uurima. Ja mis meil teha oli.. passisime poes edasi. aga lastel hakkab ju igav ja nad ei kannata olla kaua ühes kohas. Katsu sa siis korraga kahte asja teha, tõestada , et oleme süütud ja lapsi paigal hoida. Võtsin talle siis näiteks ühe kinnise pudeli, ulatasin poisile, ja ütlesin valvurile, et no ausalt ka ostan selle pudeli ära kui ta nüüd selle lahti keerab. Laps aga vaatas mind lolli näoga, et mismõttes ma talle kinnise pudeli annan, sealt ei saa juua ju ja kihutas ema juurde, et too selle lahti teeks. Ja ta tohman ikka ei uskunud veel. Lõpuks jõudis siis ülemus kohale. See oli selline muhe mees, kes otsis kõigepealt cola õige riiuli üles, mis oli pm alt 4s riiul. Lisaks sellele, et me laps üks paras jõujumbu on, on ta veel ka lennuvõimeline 4ndale riiulile. Ülemus ütles kohe, et ilmselt ei saa meie süüdi olla. AGa vaatas igaks juhuks veel kaamer pildi ka üle. MIs näitas, et laps sai pudeli kätte kuskilt alt riiulit ja keegi meist seda pudelit ei avanud. See oli juba enne avatud kui meie sinna jõudsime. Saime siis mingid hädised vabandused ka kogu selle lolli tsirkuse eest. Pärast veel mainisin valvurile, et meie nii näkast kraami küll kunagi ei jooks. me joome ikka õiget Coca Colat. Aga jah, nii on siis lood siinpool sood. Ma saan küll aru, et oled ülitragi töötaja ja puha. Aga palun võta oma tööd mõistusega. Ja mõtle vähe enne kui süüdistama hakkad. Sest kui suur on tõenäosus, et äsja 2 aastaseks saanud laps on võimeline 4ndalt riiulit kätte saama pudeli ja siis veel võimeline selle ise ka lahti keerama. Peaaegu nullilähedane, kui ta just mingi "Superbeebi" pole!
Siinkohal veel aplaus siis härra Turvamehele, et tegi oma tööd lausa "suurepäraselt"!

Veidrike Printsess!!

Sain hiljuti kokku ühe kunagise sõbrannaga. Kes nüüd tegutseb rohkem välismaal ja eesti pinnal kohtab teda harva. Ta rääkisi kuidas ta on oma elu välismaal elanud ja kuidas ta sealsete kunstnike seltskonnas end hästi tunneb. Kui olete kunagi lugenud raamatut "Veidrike printsess" siis täpselt sellist elu see neiu seal ka elas. Pool pead pilves ja üks jalg maa peal. Ma lihtsalt ei suutud ära imestada. Kõige rohkem mind hämmastas aga see, kuidas ta arvas, et selline elu üldse normaalne on. Ja, et kuidas eesti inimesed on üldse liiga kritiseerivad ja ei võta elu vabalt. Et me peaks elu elama hoopis rõõmsamalt kui seni. Aga ütleme nüüd ausalt, ma olen enne hea meelega brutaalselt aus ja kriitiline kui vaimselt ebastabiilne!! Kuigi nii brutaalne ausus ja vaimne ebastabiilsus võivad tänapäeval maksma minna juba inimelu! Seega oleme me isegi üllatavalt sarnased! :D

Laulupeo lainel

Mul algast 1. juulist ametlikult puhkus. Ja samal päeval põrutasin kohe rongiga Tallinnasse kah. Tantsu -ja Laulupeole. Võrratu kogemus oli see aasta. SUper lihtsalt. EI suuda koore, tantsijaid, dirigente, korraldajaid ja juhendajaid ära kiita ega tänada, et niivõrt ilusa asja kokku on pannud. Ka rahvas kes kohale tuli, suured tänud teile, tänu teile oli tunda kogu rahva jõudu ja ühtsust. Kõige emotsionaalsemaks looks võib kindlasti pidada Siiri Sisaski "Mis maa see on ". Kui see lugu kordusesitusele tuli ja Siiri ka ise laulma hakkas, see oli üheaegselt nii võimas kui ka harras hetk. Arvan, et publikus ei olnud hingelistki keda see külmaks oleks jätnud. Ma olen ülimalt rahul ja peost saadud imeline tunne on ikka südames. Loodame, et sellest piisab kuni järgmise laulu-tantsupeoni. :D

AITÄH TEILE EESTLASED! AU ON OLLA SELLE RIIGI KODANIK!

Uhh.. oksendada tahaks.. mul on nii kõriauguni. Tahan puhkust, puhkust, puhkust! Ei taha peda psühhi, ei taha metsapraktikat, ei taha tööd. Tahan kaua magada nagu normaalsed inimesed!
Kui peda psühh mind hauda ei aja, siis kindlasti metsapraktika. Pole väga soovi minna puukidele ja sääskedele toiduks.
Aga täna lähen viljandi ja rullin end rannas laiali ja võtan päikest! Unustan tunnikeseks kõik selle jama ja naudin olesklemist! :D

Jah. Vaata kuidas aeg lendab. See kuu mitte ei lennanud vaid lausa kihutas minust mööda. Selline tunne, nagu oleks istunud diivanil ja vaadanud mingit filmi. Ja kui film läbi sai. Siis lõppes sellega ka märtsikuu ja algas Aprill. Kas ma soovin, et aeg peatuks ? Jah, nii tohutult soovin seda. Tahaks end kuskile nurka kerra tõmmata ja olla. Lihtsalt olla rahus. Vaadata kuidas kell seisab, kuidas inimesed seisavad, kuidas AEG ja maailmaruum hetkekski liikumast lakkavad ja tarduvad paigale. Et hingata, lihtsalt hingata rahus, kartmata, et midagi tähtsat siin elus maha magad. Jah, puhata, ennast koguda, mõtelda, ilma, et mul kuhgi kiire oleks. Isegi võib olla ei ole mõtelda vaja, lihtsalt olla on vaja. Miks ei ole see küll võimalik. Ma ei palu ju elult midagi muud kui korraks rahu. Jätke maakera seisma. See pöörleb hetkel nii meeletu kiirusega minu jaoks. Jätke ta seisma ja lubage mul ainult viivukski maha hüpata sellelt pöörlevalt karussellilt. Pea hakkab sellest tiirutamisest juba ringi käima. LIHTSALT SEISA, SA NEETUD UNIVERSUM! SEISA JA LASE MUL OLLA! KAS SEE ON TÕESTI LIIGA PALJU PALUTUD?

Võib olla olen ma egoistlik. Aga kurat, mul on selleks õigus ja mitte ainult mul, vaid ka teistel kes sama tunnevad. Milleks on vaja üldse eluga edasi minna, kui see ilmselgelt ei lähe samamoodi edasi nagu varem. Kas keegi tõesti oskab tuua välja nii hea põhjuse, mis paneb inimese tahtma elu taas armastada? Mida sul on üldse elus armastada? Kui elu tuleb ja teeb omad korrektiivid, rebides sealt välja kõik mida sa vähegi kalliks ja armsaks pead? Ja see mis ta sulle alles jätab on su enda vari, mida sa pimeduses samuti kartma hakkad. Nagu Mismõttes?? Mismõttes on elul õigust sind õpetada nii valusalt? Kas tõesti ei piisa sellest, et mulle sõimukiri kirjutada või laks vastu tagumikku anda? Kui elu elaks ka demokraatia riigis, siis kaebaksin ta kohtusse ja karistuseks laseks tal läbielada kõigi inimeste kurvad, masendavad ja meeleheite hetked. Vot siis näeb mis tunne see on! Ja vaevalt ta siis tuleb meid enam tagumikust hammustama. Istub kodus ja lakub samamoodi haavu nagu 6 miljardit inimest siin maamunal. Vot siis saabuks rahu maailma.

Kas olete elanud kunagi mullis, mis hõljub umbes -täpselt taeva ja maa piiripeal ning arvanud, et see ongi elu. Kui on päikseline ilm, siis peegeldab sealt vikerkaarevärve ja kui on vihmane, siis on kõik jällegi hall. Aga lendate -ah mis lendate? - pigem lausa hõljute selles mullis ja olete eluga rahul ka siis, kui seal mullis on hall, üksik ning tormistel päevadel ka südant pahakskiskuvalt vastik ning isegi siis, kui sa arvad, et enam hullemaks minna ei anna..aga just siis - just siis, see juhtubki, teid tabab pikselöök ja see mull, milles elamist te enamasti siiski nautisite..see lõhkeb. Te olete šhokis, üritate haarata kinni olematutest õlekõrtest. Te kukute ja tunnete kuidas kukkumiskiirus aina kasvab .. ja kasvab.. ja maapind järjest läheneb.. ja läheneb.... Mida sa teed?? .. Võitled vastu? Naudid vaadet? Lepid? Kurvastad, ehk valad mõne pisaragi?? No mida kurat sul ikka teha on, avad oma langevarju, mis muud.. see pidurdab hoogu ja maandud õnneks tagumikule. Sa saad küll hulgaliselt haiget, lamad tükk aega maas ja lakud oma haavu. Aga kui sa oled tükk aega puhanud ja saad aru, et kõige hullem on möödas, siis upitad end püsti - vaevaliselt - aga siiski. Sa teed oma esimesed sammud, need teevad haiget, kuid sa kannatad, surud hambad risti ja kannatad. Kuni üks hetk sa harjud valuga. See valu laseb sul vaikselt kõndida kuni üks hetk õpid sa sellega jooksma. Ja jooksed seni, kuni sul aega antud.