Kas olete elanud kunagi mullis, mis hõljub umbes -täpselt taeva ja maa piiripeal ning arvanud, et see ongi elu. Kui on päikseline ilm, siis peegeldab sealt vikerkaarevärve ja kui on vihmane, siis on kõik jällegi hall. Aga lendate -ah mis lendate? - pigem lausa hõljute selles mullis ja olete eluga rahul ka siis, kui seal mullis on hall, üksik ning tormistel päevadel ka südant pahakskiskuvalt vastik ning isegi siis, kui sa arvad, et enam hullemaks minna ei anna..aga just siis - just siis, see juhtubki, teid tabab pikselöök ja see mull, milles elamist te enamasti siiski nautisite..see lõhkeb. Te olete šhokis, üritate haarata kinni olematutest õlekõrtest. Te kukute ja tunnete kuidas kukkumiskiirus aina kasvab .. ja kasvab.. ja maapind järjest läheneb.. ja läheneb.... Mida sa teed?? .. Võitled vastu? Naudid vaadet? Lepid? Kurvastad, ehk valad mõne pisaragi?? No mida kurat sul ikka teha on, avad oma langevarju, mis muud.. see pidurdab hoogu ja maandud õnneks tagumikule. Sa saad küll hulgaliselt haiget, lamad tükk aega maas ja lakud oma haavu. Aga kui sa oled tükk aega puhanud ja saad aru, et kõige hullem on möödas, siis upitad end püsti - vaevaliselt - aga siiski. Sa teed oma esimesed sammud, need teevad haiget, kuid sa kannatad, surud hambad risti ja kannatad. Kuni üks hetk sa harjud valuga. See valu laseb sul vaikselt kõndida kuni üks hetk õpid sa sellega jooksma. Ja jooksed seni, kuni sul aega antud.