Jah. Vaata kuidas aeg lendab. See kuu mitte ei lennanud vaid lausa kihutas minust mööda. Selline tunne, nagu oleks istunud diivanil ja vaadanud mingit filmi. Ja kui film läbi sai. Siis lõppes sellega ka märtsikuu ja algas Aprill. Kas ma soovin, et aeg peatuks ? Jah, nii tohutult soovin seda. Tahaks end kuskile nurka kerra tõmmata ja olla. Lihtsalt olla rahus. Vaadata kuidas kell seisab, kuidas inimesed seisavad, kuidas AEG ja maailmaruum hetkekski liikumast lakkavad ja tarduvad paigale. Et hingata, lihtsalt hingata rahus, kartmata, et midagi tähtsat siin elus maha magad. Jah, puhata, ennast koguda, mõtelda, ilma, et mul kuhgi kiire oleks. Isegi võib olla ei ole mõtelda vaja, lihtsalt olla on vaja. Miks ei ole see küll võimalik. Ma ei palu ju elult midagi muud kui korraks rahu. Jätke maakera seisma. See pöörleb hetkel nii meeletu kiirusega minu jaoks. Jätke ta seisma ja lubage mul ainult viivukski maha hüpata sellelt pöörlevalt karussellilt. Pea hakkab sellest tiirutamisest juba ringi käima. LIHTSALT SEISA, SA NEETUD UNIVERSUM! SEISA JA LASE MUL OLLA! KAS SEE ON TÕESTI LIIGA PALJU PALUTUD?

Võib olla olen ma egoistlik. Aga kurat, mul on selleks õigus ja mitte ainult mul, vaid ka teistel kes sama tunnevad. Milleks on vaja üldse eluga edasi minna, kui see ilmselgelt ei lähe samamoodi edasi nagu varem. Kas keegi tõesti oskab tuua välja nii hea põhjuse, mis paneb inimese tahtma elu taas armastada? Mida sul on üldse elus armastada? Kui elu tuleb ja teeb omad korrektiivid, rebides sealt välja kõik mida sa vähegi kalliks ja armsaks pead? Ja see mis ta sulle alles jätab on su enda vari, mida sa pimeduses samuti kartma hakkad. Nagu Mismõttes?? Mismõttes on elul õigust sind õpetada nii valusalt? Kas tõesti ei piisa sellest, et mulle sõimukiri kirjutada või laks vastu tagumikku anda? Kui elu elaks ka demokraatia riigis, siis kaebaksin ta kohtusse ja karistuseks laseks tal läbielada kõigi inimeste kurvad, masendavad ja meeleheite hetked. Vot siis näeb mis tunne see on! Ja vaevalt ta siis tuleb meid enam tagumikust hammustama. Istub kodus ja lakub samamoodi haavu nagu 6 miljardit inimest siin maamunal. Vot siis saabuks rahu maailma.

Kas olete elanud kunagi mullis, mis hõljub umbes -täpselt taeva ja maa piiripeal ning arvanud, et see ongi elu. Kui on päikseline ilm, siis peegeldab sealt vikerkaarevärve ja kui on vihmane, siis on kõik jällegi hall. Aga lendate -ah mis lendate? - pigem lausa hõljute selles mullis ja olete eluga rahul ka siis, kui seal mullis on hall, üksik ning tormistel päevadel ka südant pahakskiskuvalt vastik ning isegi siis, kui sa arvad, et enam hullemaks minna ei anna..aga just siis - just siis, see juhtubki, teid tabab pikselöök ja see mull, milles elamist te enamasti siiski nautisite..see lõhkeb. Te olete šhokis, üritate haarata kinni olematutest õlekõrtest. Te kukute ja tunnete kuidas kukkumiskiirus aina kasvab .. ja kasvab.. ja maapind järjest läheneb.. ja läheneb.... Mida sa teed?? .. Võitled vastu? Naudid vaadet? Lepid? Kurvastad, ehk valad mõne pisaragi?? No mida kurat sul ikka teha on, avad oma langevarju, mis muud.. see pidurdab hoogu ja maandud õnneks tagumikule. Sa saad küll hulgaliselt haiget, lamad tükk aega maas ja lakud oma haavu. Aga kui sa oled tükk aega puhanud ja saad aru, et kõige hullem on möödas, siis upitad end püsti - vaevaliselt - aga siiski. Sa teed oma esimesed sammud, need teevad haiget, kuid sa kannatad, surud hambad risti ja kannatad. Kuni üks hetk sa harjud valuga. See valu laseb sul vaikselt kõndida kuni üks hetk õpid sa sellega jooksma. Ja jooksed seni, kuni sul aega antud.