Läbi sai see praktika. Viimane päev läks super-hüper kiiresti. Ja nüüd on isegi kahju, et see läbi sai. Sest ma sain viimasel nädalal sinna ikka nii sisse elatud, et ei kujuta nüüd ilma nende lasteta elu ettegi. Vähemalt mõnda aega. Kui jälle suudan rahu ja vaikusega harjuda, siis ei ole asi nii hull enam:D
Viimasel praktika päeval jäin ka haigeks. Nüüd suren kodus siin vaikselt. aevastan iga 5 minuti tagant. Söön igavusest. Loodan, et need kalorid ei loe, sest ma ei tunne söögi maitsetki ju.
Hiinlane mürgitab meid endiselt oma müslibatoonidega. Kel isu on oma elu lõpetada tulgu siia ja jagan talle paar batooni. Seda ainult oma puhtast südameheadusest.
Uskumatu, et olen lihtsalt tänase päeva mahamaganud (või siis pigem söönud). Ja koguaeg on ainult uni. Loodan, et homme on ehk parem sest ma väga ei viitsi haigevoodis passida.
Järgmine nädalavahetus üritan ka Viljandisse jõuda, kuna pole seal taas vist juba mingi kuu aega käinud. Imelik. Aeg lihtsalt läheb nii kiiresti mööda. Lausa uskumatu. Esimesel aastal tundus juba nädal liiga pikk, et kodust eemal olla. Siis tuli kaks nädalat. Ja nüüd on juba aeg seal maal, et käin kodus kord kuus ja seda enamasti siis kui hästi läheb. Mõnikord satun sinna siiski 2 kuu tagant. Viljandis on vahel hea käia. Ja hetkel ma vajan lausa seda, sest tunnen, et vajan vaheldust Tartust. Tunnen, et vajan vähe rahulikumat keskkonda kus end väljapuhata sellest kiirest praktika ajast ja suurlinna melust.