Preili Kriitiline sai lõpuks Viljandis käidud. Ja on rahul sellega. MIs sest, et üks mind haledalt üle lasi. Ma loodan, et see keegi saaab aru, et ma teda mõtlen.

Aga väga tore oli jõuda veidi peale kella 22 Viljandi bussikasse ja sealt koju kõndima hakata, eriti kui sulle mitte ühtegi inimest vastu ei jaluta. See oli lihtsalt hämmastav. Ma pole vist iial end nii üksi tundnud kui tol hetkel. Kõik aknad on pimedad, linna peal rahvast pole ja isegi rullnokad magasid õndsat und. Tahes tahtmata hakkasin mõtlema, et äkki juhtub midagi halba. Ja kui juhtub, siis pole ju mõtet isegi appi karjuda, terve Viljandi magab. Keegi ei kuule sind nagunii ja isegi kui kuuleb, siis on metsikutl pahane, et julgesid teda oma appihüüdega äratada:D

Käisin ära ka uues klubis. Ausalt, see on suhteliselt nõme. Suuruselt on peaaegu võrdne Illusiooniga aga rahvas on kümme korda nõmedam. See oli purjus alaealisi täis. Väga vähe normaalseid ja vanemaid inimesi oli sinna sattunud. Ja ma pakun, et nemad mõtlesid samuti nagu mina. See koht ei ole lihtsalt normaalne. Ja proovisin ka suitsuruumi ära. Võimatu. Sain seal olla max 2 minutit. Rohkemaks poleks ka tugevamate kopsudega inimesed sinna jäänud.

Ja kas kujutate pilti. Tegelaste tuba oli ka rahvast täis ja enamasti selliseid inimesi, keda ma ei tunne. Selline tunne, nagu oleks juba omas kodulinnas turististaatusesse sattunud.

Homme on jälle esmaspäev. miks ei võiks nädalavahetus kordki kauem kui kaks päeva kesta? See oleks ju ainult hea asi. Ma ei usu, et keegi kurdaks kui nv juba kolmapäevast peale hakkaks:D

Haha.. lugesin täna õhtulehte ja kas leidsin sealt järgmise artikli. Mõnes punktis tundsin ära, et ju ma siis olen ka juba vanaks jäänud. Eriti sobis mulle punkt nr 6. õnneks kolmas punkt veel minusse ei puutu:d

Kulla tibi, sa oled vana-aaa!

Öeldakse, et vanus on ainult number ning tõeline noorus on õige mõtteviisi küsimus.

Kuid on paratamatu, et mingil hetkel tunneme me kõik, et mälu pole enam nii terav kui vanasti ning liigesed kipuvad enne vihmasadu valutama... Siin on kümme märki, mis näitavad, et sa oled lihtsalt vanaks jäänud.

1 Sulle tundub, et noorem generatsioon on täielikult loobunud rääkimisest ning asendanud selle sõnumineerimisega. Ning see pole lihtsalt sõnumineerimine, oo ei! Seda nimetatakse kahtlaste nimedega nagu plingimine või tekstimine või messimine.

2 Sa ei saa enam aru, mida noored inimesed seljas kannavad. Särgid kirjadega "Everyone needs an Edward in their life" tekitavad sus vaid ja vaikset kahetsust, et su nimi pole Edward. Püksirihma vahelt paistvad stringid kargavad sulle kõikjal näkku. Tänaval kõnnivad paarikesed, kus poisil on jalas nii kitsad püksid, et tundub füüsiliselt võimatu neid endale hommikul jalga saada. Mis küll toimub nende inimeste peas? Sa ei saagi seda kunagi teada.

3 Rääkides karvadest: sulle hakkavad karvad kasvama veidratesse kohtadesse: tundub, et sind on tabanud äraspidine puberteet. Väikesed tüütud karvakesed on hakanud ilmuma kõige tüütumatesse kohtadesse: näiteks naba ümbrusse, ülahuulele või – hoidku jumal – rinnanibude kanti. Justkui tahaks jumal sulle öelda: "Küll sa oled seni tubli olnud kõige selle PMSi ja sünnitamisega! Näed, võta, siin on auhinnaks sulle karvad, mis kasvavad veidrates kohtades!"

4 Kui sa oled noor, tähendab pohmell sinu jaoks vaid metsikut janu ja natuke udust olemist, kuid see ei takista sind ka järgmisel õhtul uuesti peole minemast. Aga mida vanemaks sa jääd, seda hullemaks muutuvad peojärgsed hommikud. Kõik võib alata rahulikult: sa võid tunda kerget iiveldust, kuid arvad, et tegu on ehk selle vorstiga, mida sa eile sõid. Ja siis see saabub: kõik su siseorganid korraldavad ülestõusu ning sa ei suuda voodist kaks päeva liikuda. Võimalik, et isegi kolmandal päeval pole sa veel päris korras.

5 Ideaalne reedeõhtu tähendab kodus teleka ees vedelemist. Tänu hingematvatele pohmellidele pead sa aina enam ideaalseks reedeõhtuks kodus teleka ees konutamist ning perekonna kaisus olemist. Mitte kuidagi ei kipu sa enam õhtul sõprade juurde "sooja tegema", sealt pubisse või öökluppi ning öised peojärgsed burksisöömised on asendunud hommikuse tervisliku tatrapudruga.

6 Tehnika muutub aina käsiteldamatumaks. Okei, sa suutsid veel hoomata, mis ja milleks on Orkut. Aga Facebook? Mis asi on staatus? Ja mis on see Farmville, millest kõik räägivad?! Kui ilmus Twitter, kaotasid sa pea ning Google Wave on midagi nii hoomamatut, et sa isegi enam ei vaevu sellest aru saama.

7 Noored ei saa su naljadest aru. Mõned naljad on õnneks universaalsed, näiteks saavad peaaegu kõik aru, kui sa mingil hetkel teatad: "Me oleme Tallinnast, me maksame!" Aga mingil hetkel taipad sa, et su nooremad vestluskaaslased ei saa enam aru, kui viitad näiteks "Briljantkäele", või vaatavad sulle arusaamatuses otsa, kui küsid, kelle portree see ikkagi siis "Hukkunud Alpinisti hotellis" lõpuks seinale ilmus.

8 Inimeste vanust on aina raskem hinnata. Kui sulle peeglisse vaadates tundub, et sa pole pärast keskkooli lõpetamist peaaegu üldse muutunud – kui välja jätta mõned lisakilod ja kortsukesed –, siis noored tunduvat saavat aina nooremaks. Sa ei tee enam vahet 25- ja 17aastastel poistel, kõik nad tunduvad ühtmoodi noored.

9 Sind hakkavad kimbutama veidrad tervisehädad. Kui varem võisid sa pärast korralikku treeningut käia tund aega šoppamas ning joosta viiendale korrusele, siis nüüd on taastumisaeg märksa pikem... näiteks järgmise päevani. Lisaks kipuvad regulaarselt valutama liigesed, juukseid on ka kuidagi väheks jäänud ning – oh õudust – tselluliidi vastu ei aita enam ükski kreem!

10 Sa hakkad aina sagedamini kasutama väljendit "minu noorusajal". See on selgitusi mittevajav ja raudkindel märk, et oled õndsast noorus-east väljas ning saanud täiskasvanuks. Järelikult – vana.