Mida peavad minu silmad lugema??? Sellist lollust, et südame võtab pahaks. Küll on mõnel hea seal roosas majas oma suure palgaga elada, sel ajal kui lihtrahvas teeb tööd ja näeb vaeva, sest muidu tuleb ju veel armastus. Ja jumala eest, kes meist enam õhu ja armastusega ära elaks? Mitte keegi. Seni olen ma meie presidendi prouasse viisakalt suhtunud aga no ei, aitab sellest. Kuna intelligentsed inimsed sellist jama suust välja ei ajaks. Mis viga elada ilma vingumiseta kui mõnel on elutingimused ideaalsed.
Eelmine aasta leidsid aset mitmed riigitööliste streigid - õpetajad, päästjad, arstid. Ja mis kasu sellest oli. Mitte miskit. Minu lasteaiaõpetaja palk tõusis selle aasta alguses 6% kui ma õigesti arvutasin. Aga nüüd arvutage ise palju see teeb, kui su palk ei küündi isegi eesti keskmise palga tasandini. Selline 6 protsendiline palgatõus oleks märgatav kui minu palk oleks kuskil 10 000 eurot. AGa kuna mu palk nii kõrge ei ole, siis kaob see summa tahes tahtmata maksudesse ära. Võib olla kui nüüd panna see summa toidu arvele, siis jääb kätte ühe väikese toidukorvi suurune raha.  Mis ei ole ju iseenesest halb, kuna ma elan veel hetkel ühikas ja ei pea niipalju raha kuus välja käima. Aga nüüd oletame, et kui kool saab läbi ja aeg on ühikaga hüvasti jätta. MIs siis saab. Tartus arvestades üüre ja keskmisi kommunaale ja arvestan hulka veel oma telefoni ja internetiarve, siis mul jääks kuus kätte kuskil 50 eurot. Ja kuna mul on ka väike auto üleval pidada, siis läheb see bensurahaks.Niiet kokku ei jääks mulle söögiraha enam sentigi. Kas mitte pole tore? Aga noh, mis me siin kurdame. Vaatame asja rõõmsamalt küljelt. Ehk siis hakkab mu puusakont ka lõpuks paistma kui süüa ei saa. Ja väljaskäimised saab ära unustada ja ka alkoholi nt, sest see ju kahjustab tervist.
Igatahes, mina kui õpetaja ei saa endale rahaliselt ilmselt üldse kunagi ühikast väljakolimist lubada. Siis ei elaks ma ära.
 Mind ajab vahel närvi kui loen neid arvamusi, kus kirjutatakse, et eesti tudengid vańasti ei olnud nii äpud ja ei kurtnud nii palju ja läksid välismaale tööle jnejnejne. Aga vanasti olid ju isegi toetused ülikoolis suuremad. Õppelaenu maksis riik tagasi kui olid riigiasutusse tööle läinud. Välismaal veel oli ruumi uute inimeste jaoks. Nüüd on igalpool kriis. Kuhu sul minna on. Vihma käest räästa alla. Loomulikult ootab eestlane abi siiski oma riigilit, mitte võõralt riigilt. Koduriigist lahkumine on siiski viimane võimalus hinge sees hoida. Kui eesti riik enda inimeste eest ei hoolitse, siis ei hakka selle riigi iive enam iial tõusma. Las need paksmaod seal riigikogus siis tõstavad seda iivet ise. Lihtrahvas ei jaksa neid enam oma palgast ülal pidada ja annab alla. Loob pere soomes või kus neid riik toetab ja igal võimalikul viisil abistab. Nii kurb kui see ka poleks, siis ei mina ega ka tuhanded teised noored, ei näe oma tulevikku enam Eestis. Ole sa siin kui tahes kõrgelt haritud, siis mujal riigis kas või koristajana teenid sa kordi rohkem. Niiet jah, ma arvan, et varsti ei ole siin riigis enam kedagi virisemas ega kaeblemas. Kõik on läinud oma teed.  Ka päästjad. Kui riigikogus peaks kunagi tuli lahvatama, siis edu neile selle ise kustutamisel. Sest vaevalt selleks ajaks on kedagi kes neile appi tuleks. Nii et hakaku parem praegu endi hulgas seal vajalikke abilisi väljakoolitama. Ilvese proua annaks ilmselt arstiabi sel ajal kui reformikad tuld kustutaksid ja keskerakond tagaks neile tasuta transpordi reisimaks teise riiki taastusravisse.

Kõigepealt sooviksin tervitada kõiki naisi, kuna on naistepäev ja siis kaastunnet avaldada meestele, nad on kindlasti endil juba jalad rakku jooksnud otsides oma kullakallikesele ideaalset kingitust, mis ilmselt poes nagunii hiljem ümber vahetatakse, niiet hoidke aga tsekid alles!

Aga nüüd asja juurde. Tulin mina siis eile Tartust Viljandisse. Kuulutasin oma tulekust suurelt fbis nagu alati ja üllatus - üllatus seekord tuli üks sõber isegi kaasa :D Tore oli teepeal temaga juttu ajada ja puha, kuni ta rääkis mulle ühe loo, mis mind reaalselt siiani häirib. Ei tea isegi kas heas mõttes või halvas. Igatahes see lugu mul meelest ei lähe. Nii hirmus kui see ka poleks. Igatahes, here we go.
Minu sõbral olla üks sõbranna, kellel oli koduloomaks suur madu, ei mälet enam, kas püüton, boa või mis iganes. Igatahes on meeles see, et ta mainis, et  see olla tol hetkel eestis üks suuremaid madusid keda koduloomana peetud. Nii, see selleks. Oli siis see tüdruk läinud kodust paariks päevaks ära ja tagasitulles avastanud, et madu oma klaaskambirst kadunud. Otsis siis natuke, ja lõi käega, et küll ta kuskilt ikka välja loivab lõpuks. Miski hetk märkas, et no kass ka kadunud. Otsis siis teda aga leidis hoopis oma mao. Et mõtet paremini nüüd edasi anda, üritan seda teha piltlikult ~~~~~~~~OOOO~~~~~. Kui te nüüd aru saite siis, madu oli kassi nahka pannud. Oli siis seda seal miski 3 nädalat seedinud. Läks siis mõni aeg mööda, neiu avastas, et madu jälle oma puursit plehku pannud. Mõtles siis, et ah las olla, küll end välja veab lõpuks. Ja nii oligi. Hommikul, kui see neiu ärkas avastas, et madu on tema kõrval voodis, tikksirgena, ei liigutanud ega miskit. Helistas siis looma arstile ja rääkis loo ära. Loomaarst käskis maoga kohale tulla. Läksid siis arstile ja neiu jäi ooteruumi. (Mina ei jaga aru, et kuidas ta selle tikksirge mao autosse sai üldse, rullis kokku või voltis või vedas niisamuti kohale???) Igatahes, arst tuli siis lõpuks välja ja ütles, et nad panid ta mao magama. Neiu ehmatas ja küsis, et miks siis ometi? Arst vastas, et kui madu on kellegi või millegi kõrval tikksirge, siis tähendab, et ta mõõdab oma saaki ja vaatab, kas see tema sisse mahub ära. Niiet, see neiu oleks varsti saagiks läinud. Tadaaa, nüüd saigi see lugu räägitud. Loodan, et see häirib teid samapalju kui mind. FOR THE REST OF YOUR LIFE!
Niiet, hommikul kui avastate oma kodulooma enda kõrvalt tikksirgena, siis teadke, et ilmselt on teid just ülemõõdetud! :D

Olge ilusad!