Mul on täna terve päev pea laiali otsas olnud. Mõtted on kuskil saja miili kaugusel kehast ja peast. Üle pika aja on kuidagi hea olla. Sisemine rahutus on tahaplaanile jäänud kuidagi ja enesekindel mina on tulnud taas esile.
Käisin täna oma praktikarühma külastamas. Need lapsed seal on ikka megavahvad. Üks poiss küsis kohe, et kus ma olin. Ma jäin liiga kauaks ära tema arvates. Ja siis pidin talle selgitama, et käin koolis ja ei saa hetkel enam nendega mängimas käia. Laste jaoks sa kas oled seal või mitte. Laste maailm on nii lihtne, seal tundub eksisteerivat ainult kaks värvi - must ja valge ja minu kui õpetaja kohus on täita laste maailm värvidega ja panna nad nägema enda ninaotsast kaugemale. Naljakas, ma olen sellest nüüd aru saanud. Peale praktikat jõudis see mulle alles kohale. Aga lihtuses peitub ju samuti ilu ja sellest peame meie täiskasvanud õppima. Õppima, et kõike ei ole vaja siin elus nii pagana keeruliseks ajada. Vahel võivad asjad olla ka kas mustad või siis valged.
Kui sa minu mõttemaailmast hetkel aru ei saanud, siis ilmselgelt olen ma ikka oma mõtetega mujal. Aga hetkel "It makse sence to me".
Vähema kui kuu aega veeel!!!:D
ilus pilt.
ReplyDelete