On öötunnid ja mu kraaksuv telefon heliseb. Härra ja Preili on taas tülis. Ja koguaeg on samad kaklemise põhjused. Kas neil juba otsa ei saa see jaks? Oh ei. Mida rohkem seda uhkem. Mida rohkem pisaraid, karjumist, solvumist, möödaröökimisi... seda rohkem lõbu see neile tundub pakkuvat. Loodan, et see eest on siis vähemalt leppimisseks pöörane ja eelnevat unustama panev.

Miks peavad paarid alati avalikult tülitsema. Kas nad naudivad tähelepanu või on nad tõesti nii valu täis, et võivad iga hetk üleajada. Või on nad vajunud nii sügavale oma endi privaatpõrgusse, et ei märka enam teiste kohalolekut. (varastatud mõte ühest sarjast mida juhtusin üks päev vaatama). Ja kas teile ei tundu, et kõik draamad keerlevad petmise ümber. Kas tänapäeval puudub suhetes vastastikune usaldus või on see puhas omanditunne mis paneb meid nii vääritult kaklema. Kas poleks lihtsam kui meie ühiskonnas peetaks polügaamiat kõige õigemaks. Siis poleks mingit juttu petmisest ja ma arvan, et võrreldes praegusega, elaksid vist paljud mehed/naised ausamat elu (eriti need kõige suuremad vasakule panijad).
Misajast tähendab suhe seda, et sul on keelatud teiste inimestega suhelda, rääkida, tantsida, kallistada, flirtida.... ega see ei tähenda ju veel seda, et sa kerge flirdi armastuse vastu vahetad. Sellega hoiad end lihtsalt vormis!:D'


Ps. Olles näinud Härra ja Preili varasemaid tülisid, siis sobib see pilt siia ideaalselt. Isamesilane: musike... musike.. Emamesilane: mis musi ma sulle olen..!!